Kodutu

Andsin täna oma elamise üle. Täpselt kaks aastat tagasi (30.09.13) sain ma need võtmed ja veetsin esimese öö Stuttgartis. Ei teadnud toona täpselt, mida oodata. Kui aus olla siis praegu ka mitte.

Erinevalt Taavist pole mul midagi projekti lähedastki. Lihtsalt jätkan sealt, kus magistritöö kirjutamiseks pidama jäin. Samas, savi, peamine, et artiklid tuleks. Ja juhendajaga on suht okei klapp, seega ma ei põe.

Kuidagi veider on lihtsalt inertsist edasi minna, samas kohas, sama juhendajaga, samas arvutis. Hetkel olen enda kursuselt ainus selline, võib-olla üks või kaks tüüpi teevad veel samamoodi. Meid oli umbes 20.

Võtame näiteks Johani, üle pea kõige töökaima meist. Töötas ülikiire demagnetisatsiooniga kvantkineetilist teooriat kasutades, seega teooria, aga vahet pole. Ta abiellub nüüd novembris, tahtis minna naisega Kanadasse PhD-d tegema. Üks professor siin veenis teda siia jääma. Tegi kõik formaalsused ära, täitis 20 lk vorme, oli vaja lihtsalt esitlus ja intervjuu eelmisel nädalal teha, enne lendu Peruusse möödunud teisipäeval. Ja siis .. ilma ettehoiatamata, korraldati talle “eksam” kogu statistilise ja kvantfüüsika kohta. Lahendas kolm ülesannet neljast, millele järgnes vestlus, et kahjuks nad ootasid rohkemat.

Ma ei mäleta, et ma kunagi nii vihane oleks olnud, kui ma sellest kuulsin. Hea, et ma magistritööga paanikas olin.

Eeenivei… päris kodutu ma pole, aga ametlikku aadressi mul hetkel pole. Sekretärile peaks ütlema kas siis Eesti aadressi või instituudi oma. Ja homme juba tööle..