Fear and loathing
Ületasime just ühte kanalit. Amsterdam on veits nagu vähem kitsas Veneetsia, iga nurga taga on kanal. Nägime, et oleme jälle keskväljakul.
See tundus naljakas. Nagu.. kummaliselt naljakas. Ütlesin “I think the cake was not a lie”, mis oli veel naljakam ning itsitasin. Divya nõustus, silmnähtavalt leevendust tundes, et ta ainus pole.
Ma ei suutnud itsitamist lõpetada. Istusime mingi maja ette trepile ning mul tekkis tõsine hirm, et lämbun. Üritasin rahuneda ning endale seletada, et see pole üldse nii naljakas. Mis tekitas omakorda naerukrampe.
Istusime kanali servale. Piirdeid ega midagi seal pole. Kuidas seal uimas inimesed ellu jäävad, ma ei tea, aga meie õnneks sisse ei kukkunud. Istusime. Rääkisime. Itsitasime põhjendamatult enamus aega. Päris lõbus oli. Veidi jahe, aga nunnu kanal ja majad ja paadisõitjad inimestele vettekukkunud kinga tagasi andmas.
Unustasime üldse, et kuhugi minema peaksime.
Divya hakkas kurtma, et ta tahab süüa. Mõtlesin, et okeika, näljased tüdrukud ei ole naljaasi. Uurisime kellaaega, millal minema hakata. See osutus üsna suureks katsumuseks. Õnnestumise suur hurraa asendus aga üsna kiiresti paanikaga: kell oli pool üheksa. Meil oli pool tundi aega kogunemispunkti jõuda..
Tegin peas arvutusi. Kui telefonist kella vaatamiseks kulus viis minutit, siis teisele poole kesklinna ekslemiseks võib kuluda aega .. palju. Lisaks, me ei suutnud hästi orienteeruda nende kanalite vahel ka kaine peaga. Meil ei olnud väga täpset aimu, kus me oleme ning kuhu minema peame.
See oli paanika.
Aga see oli naljakas.
Mis tekitas veel rohkem paanikat.
Mis tegi naerukrambid veel hullemaks.
Hakkasime siis minema. Nagu siilid udus. Ma suutsin orienteeruda ainult selle keskväljaku ja kõhutunde järgi. Kaardist polnud absoluutselt mingit tolku. Teadsin ainult, et peaksime rongijaama poole minema, sest seal tulime hommikul bussist välja. Öeldi, et Victoria hotell on sealsamas.
Divya: “Heino, I’m really-really hungry, can we get something to eat, please.”
Mina: “No, we have to get to Victoria hotel (sealt pidid nad meid klubisse, kust buss väljub, juhatama). We have no time, otherwise we’ll be stuck in Amsterdam forever.”
Divya: “Please, I’m going to die soon.”
Mina: “No.”
Minu vabandus on paanika. Ma ei teadnud, kus me olime, kuigi ümbrus tundus kohati tuttav. Eesmärk number üks: jõuda koju. Kõik muu oli teisejärguline. Ma ei uskunud, et ta päriselt võiks nälga surra. Pigem kahtlustasin klišee-kanepinälga. Tagantjärele üsna uskumatult wise otsus.
Kõndisime, kõndisime. Divya tahtis süüa. Mina tahtsin mitte igavesti Amsterdami jääda.
Ja lõpuks.. jah, VICTORIA HOTEL. Nagu viirastus kõrbes ekslejale. Ma pole kindel, aga ma vist hüppasin võidurõõmust õhku jne: me suutsime võimatuga hakkama saada.
Divya küsis, kas nüüd võime kuskile sööma minna. Ei. Üheksani oli aega kümme minutit ning ma ei saanud riskida taas eksimisega. Lubasin, et kui midagi tee peale jääb, võtame midagi süüa.
Ei jäänud. Me kõndisime sinna umbes pool tundi (kella järgi küll mitte) ning kuigi seal oli päris palju rahvast (kokku tuli viis bussi), oli mul paranoia, et see pole õige koht. Ei julgenud kelleltki küsida ka, kuna kartsime, et nad saavad aru, kui pilves me oleme.
Selle asemel kõndisime viis korda hotelli esise edasi-tagasi läbi tuttavaid nägusid otsides. Samal ajal kartes, et kõik saavad ju aru. Otsisin busse. Seda seni, kuni mul tuli meelde, et me peame sinna ju kõndima. : p
Jäime sinna siis ootama. Divya tahtis endiselt süüa, kuid ma kartsin ära eksida. Pakkusin Snickersit, aga ta ei julgenud magusat süüa. Arvas, et teeb hullemaks. Panime kükitades ning hirmunult endale hommikul ostetud klubi-käepaelad peale. Igaks juhuks, kuni me veel midagigi maailmast aru saame. Üritasime mitte tähelepanu tõmmata, kuid tundus, et kõik vaatavad meid.
Igatahes, me ootasime seal kaua. Väga kaua. Hakkasime mõtlema, et ehk me pole õiges kohas või ehk on see mingi vale grupp, kes ei lähegi sinna kluppi. Paanika kasvas ja kasvas. Tundus nagu olime seal tund aega seisnud.
Divya kükitas ja ütles, et ta ei kannata seda välja. Palus, et ma kiirabi kutsuks. Ma saan suurepäraselt aru, mida need tüübid üle elavad:
https://www.youtube.com/watch?v=FHTzpXyXO-4#t=8
Ma otsustasin, et parem on koju jõuda ja õnneks hakkasime liikuma. Teadsime, et peame 20 minuti pärast klubi juurde jõudma. Seal peaks olema soe ning buss pidi ka sealt väljuma.
Kõndisime suure massiga. Kujutada ette pilte teise maailmasõja sõjavangide rongkäike. Lisaks võttis see terve igaviku aega. Nagu .. tunde ja tunde. Arutasime ning veendusime, et ilmselt olime pilves peaga hakanud suvaliste inimeste järel kõndima, aga me ei osanud midagi paremat teha. Mõtlesime, et 5% tõenäosusega on need õiged inimesed, ning otsustasime selle võimaluse võtta.
Kõndisime edasi. Kõik vaatasid etteheitvalt. Kuidagi suutsime massi algusest lõppu jääda. Lisasime tempot, kuna kartsime maha jääda. Ma sõin ühe Snickersi, Divya ei julgenud. Eesmärk number üks oli endiselt koju jõudmine.
Üle kõigi ootuste, kujutlematute takistuste kiuste jõudsime lõpuks klubini ning veendusime, et oleme ikka õiges kohas. Tundsime end nagu Frodo ja Sam.
Järjekord oli pikk ning saime jälle tund aega oodata. (Nii vähemalt tundus, aga kõik kokku liites tuleb liiiiiiga palju.) Saavutus number üks: me olime targad ja meil olid käepaelad juba peal.
Saavutus number kaks (võidurõõm, kahjurõõm, ma ei tea, olin lihtsalt väga õnnelik): kuulsin eespool, kuidas mingid neiud rääkisid ühega korraldajaist. Nad tunnistasid, et nad on väga-väga pilves, et neil on väga suur hirm. Korraldaja rahustas neid, soovitas viina peale võtta. Mina aga olin nii õnnelik, et Divya hakkas muretsema.
Kluppi sisenemine oli huvitav. Metallidetektor. Kotid ja metallasjad tuli kõrvale karpi panna. Panin seljakoti karpi, lihtne, ma olen pro. Võtsin telefoni taskust ka välja, näitasin seda turvale, kes käega viipas, ning kõndisin metallidetektorist läbi. Mis hakkas loomulikult karjuma, kuna mu telefon oli veel käes. Turvamees naeratas, sai kohe aru, mis värk on. Kontrollis, et mul midagi ohtlikku pole ning sisse ma läksingi.
Läksime vetsu. Kallistasin Divyat enne kõvasti, juhuks kui me peaksime üksteist ära kaotama. Õnneks aga ei kaotanud. Läksime sisse, leidsime istumiskoha. Tema magas, ma vaatasin ringi. Vahepeal vajusid silmad kinni, klubitöötajad käisid noomimas, et ei tohi magada. Püsisin ärkvel, lasin Divyal magada.
Lõpuks tuli üks kuri inimene ja ütles, et ei tohi magada, ning kui me kohe minema ei lähe, laseb ta meid kantidel välja visata. Õnneks oli kell juba kaks, poole tunni pärast pidi buss minema. Selleks ajaks oli juba kanep ka lahtuma hakanud ning paanika ka läinud.
Hommikul kell kaheksa olime juba Stuttgartis. Keegi ei jäänud Amsterdami, keegi ei surnud nälga, keegi ei saanud klubis kolki. Great success.
Btw, kui ma uimase peaga klubis valgus-showd jälgisin, tundus mulle, et see lugu oli pandud lihtsalt infinite loopima. (Divya kinnitab, kuigi ta magas.)