Desünkronoos

Saabusin eile Bostonist.

Pidin Stuttgardist bussiga Pariisi sõitma, aga noh, sellest ei tulnud midagi välja. Lufthansa pilootidel on ju niigi koeraelu ja nüüd tahetakse veel täispalgaga eelpension ära võtta.

Mõistan, mõistan…

Juhendaja tegi paar-kolm aastat tagasi MITs postdoci ning sai nüüd grandi sinna sõitmiseks (saab vist mõned korrad sellel aastal veel minna). Kutsus veebruaris minu ja postdoci (Chris-i) kaasa. Vastuväiteid mul muidugi polnud. : p

Olime seal nõks alla kahe nädala: läksime pühapäeval ja tulime reedel/laupäeval. Turistitamiseks väga palju võimalusi polnud (töö, töö, töö), sellel ainsal nädalavahetusel oli ilm maksimaalselt sitt. Sadas konstantselt ja temperatuur püsis vaevu üle nulli. See ei takistanud meid Chrisi ja Pabloga (üks postdoc Pariisist) muidugi Bostoni kesklinnas “Freedom Trail”-il uitamisest. Kui pärast paart-kolme tundi paratamatult ligunemisest villand sai, alustasime põhjalikku (ok, jõudsime kolme) Bostoni pubiülevaadet: miljoni ekraaniga spordipubi, olemas; askeetlik iiri pubi, olemas; jenga ja kohaliku jutuka joodikvanaeidega nurgapubi, olemas.

Üldiselt oli külm. Aga clam chowder oli päris mämm.