Vaiksem on. Viimaste päevade sündmused alles hakkavad settima, ehk pole kõik ununenud. Esmaspäeval, kõik oma asjad kokku pakkinud, pistsin oma 200€ pandiraha taskusse, viskasin kilose külmunud kanaliha prügikasti ning suundusin Mannheimi rongijaama. Kuna ma olin väikese valearvestuse teinud, sain poolteist tundi oodata, jahe hakkas isegi. Kuna kohver oli seekord ikka kõvasti raskem, ei hakanud viimast korda mööda Mannheimi ka jalutama. Istusin, kuulasin muusikat ning tõdesin, et rongijaam näeb välja täpselt samasugune nagu kaks kuud tagasi. Read more...

Tahtsin tulla siia vinguma ja nõu küsima, aga tegelikult polegi vaja. Tegin täna nimelt pannkooke, reedel ka. Mul oli eelnevalt mure tekkinud, et ma ei jõua nii palju kastet ära süüa, et ma oma kilosest jahust jagu saaks (kahe nädala pärast lähen Stuttgarti ning kohvriruumi pole juurde tekkinud, asju aga küll). Väike konsultatsioon Aediga viis mõtted pannkookidele ning põgus guugeldus paljastas lihtsaima retsepti: kaks muna, pool liitrit piima, 300 ml jahu, lusikatäis soola ja kaks suhkrut ning kõik need üheks tunniks kokku möksida. Read more...

Meie uue õpetaja (kes on muide jaapani päritolu sakslane, kellel on rumeenlasest naine) hääl täna tõrkus. Seega otsustas ta meid umbkeelseid linna peale lollusi tegema saata. Täpsemalt pidime minema kahekaupa reisibüroodesse pakkumisi nõudma. Noh, marssime füüsikudoktorandi Dimaga siis ühte kesklinna kontorisse ja küsisime kahenädalast reisi Madagaskarile. (Ma olen 90% kindel, et ta pidas meid vastabiellunud geipaariks.) Mina rääkisin muidugi põhiliselt, kuna mu pingetaluvus osutus kehvemaks kui sotsiaalne saamatus. Aru sain umbes poolest, muidu lihtsalt noogutasin. Read more...

Niisiis, mõni nädal jälle möödas, midagi ette näidata mul pole. Esimene saksa keele kursus on läbi, meie õpetaja läheb puhkusele (kellega mina ja teised väga rahul olime), grupid tehakse ringi. Võib-olla läheb raskemaks, kuna levis kuuldusi, et oivikud jätavad midagi vahele. Aga midagi konkreetset ma veel ei tea. [caption id=“attachment_152” align=“aligncenter” width=“690”] Klassiruum vahetunnil (minu Internet happy-time)[/caption] Küll aga loodan ma saada ennelõunasesse aega, tegime kambaga avaldused ja puha. See ühest seitsmeni värk on ikka jura. Read more...

Kuna minu interneti viskoossus on eriti suur, otsustasin eile, et meisterdan postituse kodus valmis ning laen selle instituudis saksa keele õppimise vahel koos piltidega üles. Ei, minu arvutile miskipärast IP-aadressi too ruuter ei andnud, kuigi telefoniga sai hakkama. Noh, nüüd olen ma jälle kodus, kõht on täis, obligatoorne 10 minutit wordpressi sisselogimiseks ära raisatud, valmis blogima. Mul on midagi juba valmis, aga vaatan veel üle, mis ja kuidas. Tunnid on mul pärastlõunal: kodust väljun kell üks ja tagasi jõuan pool seitse. Read more...

Tere-tere! Teen väikese vahekokkuvõtte viimastest päevadest. Tartust äraminek oli öösel, ma olin väsinud ja sellest väike emomaik viimases postituses. Siiski, igatsen väga Aeti, oma õde, sõpru ja muid koduseid. Internetipulga sain ka täna, seega saab mind nüüd ka paremini kätte. Igatahes.. Frankfurdis erilisi seiklusi polnud, kui et mul kulus terve tund, et seal lennujaama ühest otsast teise saada. Hostelibroneering oli korras ja peale mõne jalutuskäigu ma lihtsalt magasin. Hommikul kell üheksa olin juba rongi peal Mannheimi (mehe kodu). Read more...

Raske päev oli. [caption id=“attachment_80” align=“aligncenter” width=“690”] Tartu-Tallinn bussis, 31.07 3:00[/caption] Väljusin Tartu piiridest, mis tähendab piisavalt siledat ja sirget teed, et kirjutada. Sinine valgus, kerge suitsu- ja pohmalehk, magavad inimesed - selline on sõit ööbussis. Teisi saatma ei tuldud, ilmselt nad ei jätnud väga palju nutuseid silmi kodudesse. Ma oleks hea meelega ka praegu õndsas uneluses, kui poleks just parajat adrenaliinilaksu saanud. Tulin autoga bussijaama (koos emaga muidugi), mõnusad 15-20 minutit aega, mõtlesin veel raha august võtta. Read more...

Avaliku surve tõttu ei ole selles postituses juttu Saksamaast. Seega jääb põnev meenutuste sari katki ning kirjutan hoopis enda kitarrist. Mul on tore kitarr. Siin on pilt, vaata:Kohvrit ärge pange tähele, see on täielik juhus. Keegi tahtis lihtsalt proovida, kas mahub. Mahtus. Omastasin ma selle suure raha eest (2500 krooni vist, kaasas võim, mis üksi oleks 1500 olnud) oma esimese ülikooliaasta lõpus, kevadel. Umbes samal ajal, kui ma see aasta teada sain, et mind on Stuttgarti ülikooli vastu võetud. Read more...

Jaanuari (ja sessi) lõpp: eksamid tehtud, võttis hoogu bakatöö. Juhendaja oli minemas paariks kuuks Poola külalislektoriks ja kuna mu kaasjuhendaja töötab sealsamas, oli ka mul võimalus kaheks nädalaks sinna minna. Aga otse loomulikult paar päeva pärast lennupiletite broneerimist sain kirja, et olen kutsutud vestlusele seoses DAADi stipendiga, mis muidugi toimus täpselt keset planeeritud Poola-sõitu. Soovile seda hiljem või üle Skype-i teha sain eitava vastuse. Ma oleks võib-olla isegi loobunud, aga kuna selle käigus mainiti, et mul on “good chance”, lükkasin Poola-mineku nädala võrra edasi. Read more...

August läheneb. Mannheimi, kus õpin kaks kuud saksa keelt, on piletid ostetud. Ühikakohad nii seal kui Stuttgartis on olemas. Hea kindlustunne vahelduseks: järgmised kaks aastat saavad jällegi üsna kaitstud olema. Aasta aega tagasi polnud mul muidugi aimugi, mis pärast lõpetamist saab. Tartu oli variant (eriti pärast awesome juhendaja, arvuti, kabineti ja palga saamist), Inglismaa, Kanada. Saksamaa jäi silma, kuna seal pole õppemaksu, haridussüsteem sama, mis siin, ning muidugi võimalus taotleda stipendiumit elamiskulude katteks. Read more...