Nõndaks, mõtlesin teha väikese kokkuvõtte enda miniseiklusest, aga sai üsna jurakas.

Ja bussi ei tulnudki..

Umbes kaks kuud tagasi sai ostetud (ja kauem piideldud) lennupiletid Eestisse. Siit on loengute ajal üliraske minema saada (neetud saksa bürokraatia) ja esimene vabam võimalus tuleks alles septembris. Seega sai nädalaks ümber jaanipäeva see sõit plaanitud: kolmapäevast kolmapäevani koos sõiduga. Kuna ma olen rott, sõidan Ryanairiga Hahnist Riiga, mis tähendab kahte bussisõitu: ühte Stuttgartist Heidelbergi ning teist sealt lennujaama. Kuna lend on hommikul kell kaheksa, pole neid busse eriti võtta, aga leidsin suht ökonoomsed 23:40-2:00 ja 2:40-4:50 bussid. 40 minutit võiks ju okei puhver olla.

Olin tubli ja pesin veel kõik oma pesu ära, kuivati võttis aga kauem, kui karta oskasin, ja seega olid kõik mittekaasavõetavad asjad (nagu voodipesu) voodi ühte nurka kuhjatud, kui lahkusin. Üldiselt oli aga kõik plaanipärane, olin juba mõttes Eestis. Pooletunnise metroosõiduga sain bussipeatusesse. Sadas.

Vahepeal olin saanud ka SMS-i, et buss hilineb 25 minutit. Okei, mõtlesin, paanikaks pole veel põhjust, see jättis veel 15 minutit, et järgmisele bussile jõuda. Seisin, ootasin, jälgisin vihmapritseid tänavalambi kõrval olevalt puuoksalt. Möödus 25 minutit, ei näinud mõtet seljakotti maha panna. Möödus veel 15 minutit, vaatasin metroo aegu. Viimane läks koju kell 00:30. 00:25, 45 minutit peale bussi plaanipärast väljumisaega seadsin sammud metroo peale.

Olin segaduses. Ei teadnud, kas oleks pidanud olema vihane või kurb, olin lihtsalt.. löödud. Baffled. Ma ei arvestanud sellise võimalusega, ei osanud arvestada. Kõik oli nüüd perses. Tegin vastavasisulise blogipostituse ja jäin riietega oma voodile, mille ühes otsas oli vaid suur pall tekist, linadest ja pesust. Magasin.

Võitlus iseendaga

Ärkasin. Kella järgi oli lennuk, millel ka mina kõigis mõistlikes universumites pidin olema, juba õhku tõusnud. Ei teadnudki, mida teha. Sööminegi tundus mõttetu (ok, söömine ununeb mul niisamagi).

Riinu kirjutas ja ütles suht kohe: hääleta. Ma pole siiani 100% kindel, kas ta tegelikult nalja ei teinud (ta ütleb, et ei teinud, aga kurat seda teab). Tundus igatahes hullumeelne. Kes mind peale võtaks? Kuidas ma mõistliku ajaga Eestisse peaks jõudma? Kus ma magaks?

Panin need hullud mõtted hoiule ja läksin juuksurisse. Sinna on 20 minutit. Minnes otsustasin, et hääletamine pole ikka õige asi. Nagunii ei jõuaks Eestisse. Ja põõsa all magamine ei tundunud väga ahvatlevana. Poolas ja Baltimaades lubas päevaks 12 kraadi (mitte palju vihma, aga külm siiski). Tagasi tulles tekkis aga tühja koha pealt innustus. See oleks katsumus, seiklus ning ma saaks ju bussuga tagasi tulla, kui juba Saksamaal liiga kaua peaks minema.

Kodus konsulteerisin veel Riinuga, kes õhutas ikka minema. Taavi nii optimistlik polnud. Päev otsa tegin internetis uurimust. Põhiallikas oli Hitchwiki. Üsna põhjalik lehekülg, mis andis lootust, et Saksamaa-Poola-Balti riigid on üks lihtsamaid teekondi üldse. Lisaks oli seal juttu ka põõsa all magamisest jne.

Sellel kolmapäeval jõudsin ikka mitu-mitu korda ümber otsustada. Viimasel hetkel otsustasin, et ok, lähen ostan kaardi. Jõudsin raamatupoodi 15 minutit enne sulgemist. Valisin ühe, kus vähemalt Saksa Autobahni tanklad peal oleks. 13€, aga ehk kulub teinegi kord ära. Lisaks käisin poest läbi, võtsin odava fooliumlebomati, taskulambi, hunniku snickersit ja hiiglasliku suitsuvorsti (mis jäigi avamata). Igatahes, investeering oli tehtud. Märkisin kaardil teekonna koos potentsiaalsete peatuskohtadega ära. Valmistasin kõrgtehnoloogilise sildi: tugev Escada karbi külg, millele kleepisin A4 kiletasku vahelinna jaoks (Berliin-Varssavi-Kaunas-Riia, sildid tegin valmis) ja noole kirjale EST koos väikse Eesti lipuga. Ma olen üsna uhke selle üle.

Hommikune minek viibis. Tahtsin end välja magada. Esiteks leidsin, et on mõttetu alustada teekonda 4-tunnise ööune pealt. Lisaks tahtsin end võimalikult täis süüa. Pool kilo kana ja smuuti ja midagi veel läks sisse. Lihtne see just polnud. Veel raskem oli uksest välja astumine. Nagu, tollest hetkest polnud enam lihtsat tagasiteed. Ma raamisin selle enda jaoks justkui _challenge-_i, see oli ilmselgelt mu mugavustsoonist väljas. Minemata jätmine oleks tunnistuseks, et mul pole iseenda üle võimu. Lisaks, noh, ma olin juba harjunud selle mõttega, et ma saan jaanipäevaks Eestisse ja näen teid düüde.. Igatahes, veerand üksteist olin uksest väljas.

Teekond Autobahnile

10:22 - istun metroo peale. Otsustasin pidada ka midagi reisipäeviku sarnast. Mitte midagi ekstensiivset sellest ei saanud, aga nüüd on abiks teekonna rekonstrueerimisele. Lisaks - nimed, ma tahtsin vähemalt kõigi aitajate nimed jäädvustada, sest see on, noh, vähim, mis teha saan..

Veidi raske oli uskuda seda kõike. Nagu unenäos, veider, üldse mitte midagi tavapärast Heino Soo elus. Aga seal ma olin, napp silt ja varustus seljakotis, et juba esimene öö ära ei kärvaks. Kasutasin aega, et üle korrata vajalik elementaarne saksa keel (osutus lõppkokkuvõttes mõttetuks).

Et saada Autobahni bensukasse Stuttgartist põhjas oli vaja sõita metrooga põhjapoolseimasse peatusesse ja sealt omakorda bussiga võimalikult põhja Beilsteini. Vahepeal oli tunnike Marbachis aega Schilleri sünnimaja vaadata, põnev. Ostsin kioskist (poed olid kinni, pühad) ühe õlle.

Viimasest bussipeatusest kõmpisin veel rõõmsalt poolteist tundi. Tee peal panin nahka ka selle õllekese. Julguseks või nii. Lugesin, et kõige efektiivsem on bensukates-puhkekohtades lihtsalt inimeste käest küsida, et kas nad liiguvad õiges suunas, seega kulus ära.

[caption id=“attachment_531” align=“aligncenter” width=“690”] Tagasivaade käidud teele Wunnensteinis[/caption]

Esimene auto - Juli

13:34 - jõudsin Wunnensteini, bensujaama, kus oli ka restoran. Läbi käis üsna palju autosi. Astusin inimestele ligi, küsisin, kas liiguvad Berliini poole. Ei. Üks teine hääletaja oli väljasõidu juures sildiga, nägin teda oma ringidel. Tagantjärgi mõeldes oleks pidanud vähem ambitsioonika sihtmärgi võtma: Nürmbergi. Suht kummaline oli võõrastele inimestele niiviisi peale karata. : p

Igatahes, pärast kahte tundi hakkas mu entusiasm langema.. Tõesti ei jaksanud enam möliseda ja kuna teist hääletajat ka enam näha polnud, paljastasin enda sildi ning seisin ühes autode pudelikaelas. Pool tundi läks ning üks 90ndate Saab peatas.

16:15 - Juli (mitte tšikk) võttis mind peale. Ta sõitis Nürmbergi poole, aga mitte päris sinna välja. Ma tahtsin aga lihtsalt sealt tanklast minema saada.. Ta oli suht chill: 31 aastane sakslane, inglise keele õpetaja, Saabi-fänn. Pärast mõningast juttu arvas ta, et ta viskab mind ikka Nürmbergi lähedale ära, kõigest mingi 30 km tema algsihtpunktist kaugemale. Ok-ok ta arvas, et ta saab siis ka oma sõbra ära tuua (kellele ma helistasin ja kes oli suht hämmingus xD).

Igatahes, Stuttgarti tagasi ma kõmpida enam ei saanud..

Eesti reka - Viktor

17:40 - jõudsin Kammersteini (bensukas veidi enne Nürmbergi). Väike vetsupaus ja sildiga jälle naeratama. Hitchwiki ütles, et tuleb naeratada. Ja et musta ei tohiks kanda. Ma olin pannud seega oma helerohelised püksid, beeži särgi ja triibulised sokid. Veidi nagu kloun. Järgmise auto peale oleks aga ilmselt kuidas iganes saanud.

Bensukasse sõitis nimelt sisse üks Eesti numbriga reka, aknal “Viktor”. Astusin ligi ja ütlesin tere - eestlane mis eestlane. Tal olid kodust ostetud suitsud otsa saanud ning peatus, et kallis saksa pakk osta. Ta oli põhimõtteliselt Eesti poole teel, lootis isegi jaanipäevaks koju saada, aga pidi tiirutama veel Tšehhis jne. Sai mu Leipzigini viia. Keskmiselt pikk ots, jälle sihtmärgile lähemal, istusin peale.

Esimene öö - Karsten

21:38 - jõudsin tanklasse enne Leipzigit. Sadas. Veidikene, aga ikkagi. Silmad hakkasid ka väsima, vaikselt hämardus ja õhk läks jahedaks. Seni oli päike paistnud, tanklapeegli järgi olin näost täitsa punane. Lootsin, et autod kaugelt ei näe. Tiirutasin ringi, vaatasin veel valges kohta, kus pikali heita. Leidsin pudelikaela, kus autod hoo maha võtsid ja kiirteele sõitsid. Ei õnnestunud.

Pool tundi enne keskööd üritasin silma looja lasta. Laotasin oma kõrgetasemelise fooliummati murule, heitsin peale. Ärevus sai unisusest võitu, magada ei saanud. Lisaks oli üsna jahe ja niiske - kaste. Kõhu all oli palav.. Andsin pärast tunnikest alla. Selle ürituse kasu oli null. Ühe puugi leidsin Berliinis ainult. Noh, ja kogemus, et väljas magamine ilma telgita on suht mõttetu. Lamades oli põhiline mõte, et peaks bussiga Berliinist tagasi Stuttgarti sõitma.

Läksin tagasi hääletama. Autosi ikka oli, iga 5-10 minuti tagant keegi ikka sõitis. Vahepeal laulsin ja tantsisin, et soe oleks (nii kehal kui vaimul). Rullitud matist oli kasu ka, selle panin äärekivile istumiseks. Ausalt öeldes ma ei lootnud eriti, et keegi mind peale võtab. Midagi muud aga nagunii teha polnud - näitasin autodele oma silti ja patsutasin end õlale, et kindad kaasa võtsin.

01:30 - üks auto peatas! Ma olin üsna amazed, igasugu tagasiminekuplaanid haihtusid hetkega. Toon oli veits vabandav, et ta saab mind ainult Potsdamini (Berliinist edelas, sisuliselt linnaosa). See oli aga minu jaoks sobiv, kuna Autobahn jookseb sealt lõunas nagunii. Istusin peale. Autost ei mäleta muud, kui et see oli must.. Ja 200 km/h polnud mingi probleem, ei saanud arugi. Ta palus mul öelda, kui kardan. (Hah.)

Karsten sõitis Zürichist Berliini oma õele külla. Ütles, et öösel saab selle 5 tunniga tehtud, kuna autosid on vähem. Meie vestlusest ma eriti midagi ei mäleta, olin suht läbi ja vajusin poolel teel ära.. Ta pani mind järgmises tankla-restoranis maha.

Üle piiri - Mario

2:35 - maabusin Micheldorfis (Berliini lähedal). Minu uurimuse kohaselt oli tegemist ülihea kohaga. Ei kurda. Vahetasin tankla peldikus riided, McDonaldsist võtsin burksi ja seadsin end paika ühe politseijaoskonna kõrval pärast tanklat. Vahetasin Berliini sildi Varssavi vastu.

Powernap autos aitas kindlasti kaasa, aga mu motivatsioon oli suht laes. Ma jõudsingi peaaegu õhtuks Berliini. Selle olin eelnevalt seadnud omamoodi _benchmark_iks: et kui jõuan normaalse ajaga sinna, peaks edasi ka saama.

6:00 - kinni pidas Mario, poolakas. Ütles, et päris Varssavini mind viia ei saa, aga vähemalt Poolani. Hästi ma aru ei saanud aru, mis värk tal on, aga läksin peale. Tuli välja, et ta peab 20 km kõrvalepõike tegema kohe pärast piiri. Jättis mu esimeses tanklas Varssavi maanteel (väga hea koht) maha ja lubas edasi viia, kui ma peale poleks saanud.

Kummaline kuju - pärit poolast, töötab ja elab Hollandis, kuna seal saab lihtsamalt rohelist nagu ta väitis. Tal on seal ka oma firma, mis tegeleb .. valgustusega vist. Veidi raske oli aru saada, kuna ta lasi inglise ja saksa keelt segamini. Ta oli juba teine poolakas, kes rääkis, et ta ei salli oma kaasmaalasi, eriti neid, kes odavalt mõttetut tööd välismaal teevad. Veel rääkis ta, et ta õde suri hiljuti üledoosi tagajärjel, aga ta oli rahul. Et ongi üks loll maailmas vähem. Lisaks ütles ta mulle, et kui ma tahan, ta võib minu jaoks lolle inimesi maha lasta raha eest. : p Enne piiri viskas kindalaekast kanepikotikese taha..  Igatahes, sõit oli põnev.

Poola reka - Toomas

7:00 - sain reka peale. Toomas viis mind Varssavini. Ta “baas” oli Varssavist põhja poole (idealne mulle) ning ta lubas oma autoga maantee peale heasse hääletuskohta sõidutada. Kokku kümme tundi, kuna rekasid Varssavi lähedale ei lasta, pidi ringiga minema. Lisaks pidi ta tegema 45 minutit pausi, jõime priimuse peal tehtud kohvi.

Kommunikatsioon just väga kiita ei olnud. Ta rääkis 30% inglise ja 70% poola keeles. Tegemist oli aga väga heasüdamliku inimesega. See oli läbiv mulje kõigi sõidutajate puhul tegelikult. Eks peale võtavad ikka lahked ja toredad inimesed. Seega sain kohtuda järjest mitmete heade inimestega. Väga positiivne kogemus, et selliseid ikka leiab, kui laternaga (ok, sildiga)  otsima minna. Muidu jäävad pigem silma ikka munnipoolsemad..

Ta oli 32, kodus naine (24 aastane, mille üle oli uhke : p) ning 5 aastane poeg. Nende pilt oli ka armatuuril, mida ta ikka aegajalt kohendas. Mida lähemale Varssavini jõudsime, seda rahutumaks ta muutus. Laulis raadioga kaasa, naine saatis järjest tihedamini sõnumeid jne.

(Seda sain kuulda Toomase toega.)

Mingi hetk sattusime ühe Eesti numbrimärgiga reka taha. Siis tal oli missioon mind sinna peale saada, aga ta ei teadnud eesti raadiosagedust. Küll ta siis üritas teiste poolakate ja venelaste käest küsida, need ei teadnud. Mingi hetk see kadus nagunii. Pärast reka parkimist lausa lendasime üle üsna auklike metsavaheteede. Ta nimetas seda poola ralliks.

Kella viieks õhtul olingi 60 km Varssavist põhja poole ühes tanklas jälle oma sildiga. Sõin ühe snickersi ja jõin ühe apelsinimahla ning hääletasin edasi. Tuju oli väga hea, 28 tunniga olin tulnud 1200 km kodule lähemale, kõigest 800 km oli veel minna. Seega.. järgmine päev kell 11 Tartus? Mitte päris..

Veidi aega läks, aga üks pisike auto ikka peatas.

Ka hääletajad - Ola ja Adam

18:00 - mind võtsid peale Ola ja Adam, et viia peaaegu Leedu piirini. Suht toredad inimesed: noored, ise ka hääletanud (Poolast Kreekani näiteks). Ma ei mäleta, mis Ola ala täpselt oli (peale selle, et ta on Norras nafta puurtornil töötanud), aga Adam sai just oma MD kätte (mingit spetsialiseerumist poolakatel 6 aasta jooksul pole). Lisaks ei vihanud nad Poolat, mis oli minu jaoks uus.

[caption id=“attachment_534” align=“alignright” width=“300”] Adam ja Ola[/caption]

Minu plaani magamata Eestini hääletada pidasid nad veidi hullumeelseks, aga ma seletasin, et teen autodes _powernap-_e. (Tundsin end suht laibana muidugi enamus ajast.) Väidetavalt varasemalt oligi kombeks kahes enam-vähem võrdses jaos magada ning olla öösel paar tundi üleval. Adami sõnul olevat see kõige produktiivsem aeg päevast, mida luuletajad ja tüübid ära kasutasid. Selle kohta on veidi siin kirjutatud. Sellega ma väga tuttav polnudki, päevaste uinakutega olen küll .. khm .. katsetanud. Pean proovima, pean proovima. Lisaks pidavat mitmes jaos magamine aitama lucid unenägusid saavutada, aga ma ärkan nagunii nende peale üles.

Sõit kestis kaks ja pool tundi, millest ma tunnikese tukkusin. Suwalkis, nende kodulinnas, tehti mulle kiire autotuur ja kilomeeter teisel pool linna jätsid nad mind ühte rekade puhkepunkti. Nad vist väga ei mõelnud seda läbi ja ma olin liiga sooda, et aru saada. Probleem reka puhkebaaride vms on, et autod sõidavad neist kas lihtsalt mööda või jäävad sinna puhkama, kuna päevane 9 tunni limiit sai täis. St sealt läbi ei käi väga palju autosid. Ja selle konkreetse koha probleemid olid veel valgustuse puudumine tee ääres (öö oli kohe-kohe tulemas) ja asjaolu, et see oli üsna kitsas ja kurviline tee, kust kihutas iga minut mitu rekat mööda ignodes 70 märki. Seega a) puhkepunkti sisse-välja sõideti väga vähe b) mööda sõideti väga palju, väga kiiresti ning kinnipidamine ei tundunud ohutu. Olin häiritud.

Teine öö ja Leedu piir - venelased bemmiga

20:30 - mind pandi maha Suwalkist väljas. Üritasin ikka hääletada, rääkisin rekajuhtidega. Ühega vetsus, kes ei saanud must aru, küsis “Solaba?” vms ja valas apelsinimahla kätele. Läksin välja tagasi. : p

Kui pimedaks läks, istusin letilähedase laua taha, sättisin oma sildikese nähtavale ja tellisin kohvi (kaardi peale krimpsutati nina, eurodega lepiti küll ja vastu sain zlotte). Mõtisklesin oma saatuse üle. Mõned käisid sisse-välja, aga tundus, et kohalikud või magamaminevad rekajuhid. Kodu tundus juba nii lähedal, kui ainult sealt ära saaks. Seega otsustasingi hakata lihtsalt Leedu piirini kõndima. Eelneva uurimuse kohaselt pidi see piiripunkt kindlasti hääletatav olema. Ja sinna oli vaid 4 tundi jalgsi, ehk oli lootust järgmiseks õhtuks koju jõuda..

[caption id=“attachment_537” align=“aligncenter” width=“690”] Rekajuhtide baaris, väljas vahetasin sildi Kaunase vastu[/caption]

04:00 - läksin välja. Seal oli üks tore meetrikõrgune kivi, mille otsa oma sildiga ronisin. Autosi oli üsna palju (95% rekad).

05:00 - otsustasin, et see on mõttetu ja hakkasin kõndima. See oli üsna hirmuäratav. Väga käänuline ja suhteliselt kitsas tee, väga kiired rekad, väga vähe kõndimisruumi. Iga 200 meetri tagant oli tee kõrval rist mõnele liiklusõnnetuse ohvrile. Mul oli hea meel, et ma sinna pimedas ei üritanud minna. Kõmpisin aga edasi, sirgemate ja laiemate lõikude peal tõstsin käpa ka püsti, kuigi ma väga lootusrikas polnud. Siiski, tunni aja pärast jäi üks auto pidama.

6:00 - istusin vene poiste nahksesse bemmi (Poolas beeve vms). Inglise keelt kõnelda üks neist veidi oskas. Ütles, et viivad mind üle piiri järgmisesse linna Marijampolesse. Muidu nad väga rääkida ei tahtnud ja ma olin liiga väsinud nagunii. Naljakad asjad juhtusid. Vaatasin rõõmsalt aknast välja, kui järsku .. tegin silmad lahti. Ehk ma ei mäletanud, kuidas mu silmad kinni langesid. See tekitas muret. Kui maha astusin, jõin hunniku vett ja panin ühe snickersi nahka.

Leedust Riiga - Evalis ja Eleris

Kella seitsme kaheksa vahel jõudsin Marijampolesse (mu logi on siit ebatäpne). Päike paistis ja oli üsna soe olla. Mingi treiler täiesti tavaliste autodega (võib-olla mingid volkswagenid) seisis seal mõne aja. Mitmed läksid seda uudistama. Ma ei saanud aru. Autod. Mitte isegi kallid..

Umbes tunni ajaga võttis mind peale üks mikrobussiga leedukas nimega Evalis, kes viis mind 60 km jälle kodule lähemale, Kaunasesse. Temaga ka kommunikatsiooni palju polnud (poole teest magasin), aga oli tore inimene. Viis mind Kaunasest väljuva maantee äärde tanklasse. Vahetasin oma Kaunase-sildi Riia vastu ja tegin naerunäo jälle pähe.

Umbes veerand tunniga viipas mind peale rekajuht Eleris. Istusin sisse ja olin veits hämmeldunud. Igal pool olid sametkardinad kuldsete kaunistustega, lisaks veel paar lõunaosariikide lippu ja üsna palju pehmeid loomi. Küsisin, “English?” - pearaputus, “Deutsch?” - ainult vene keel. Tegime siis selgeks, et saan Riiga ja edasi hääletan Eesti poole, ning rohkem ei rääkinudki.

Eesti! - Irina

Kell 12 jõudsin Riiga (see on siis umbestäpselt 48 tundi Stuttgartis kodust väljumisest). Eleris pani mind tanklas enne Riiat maha, kust Eestisse edasi sõidetakse. Päris palju autosi oli, päike paistis (enne Riiat oli padukas). Pärast poolteist tundi tekkis kihelus sisse. Küsisin Riinult kinnitust, kas ikka normaalses kohas olen. Hääletasin Valmiera sildiga.

Kell pool kolm sõitis tanklasse üks Eesti numbrimärgiga auto. Astusin ligi ja küsisin, kas nad sõidavad Eesti poole. Autojuht oli Irina, vene tädikene. Lisaks oli peal ta minuvanune poeg, kes õpib Kaunases hambaarstiks, ning naabrimees Urmas. Alguses ta mind väga peale ei tahtnud võtta, aga ma ütlesin, et olen kaua oodanud ning tahaks koju. Nad arutasid. Tuli välja, et nad lähevad hoopis Tallinnasse. Ma palusin, et nad mind mõne Riia põhjapoolsema tankla juurde viiks (olin kagus), aga Urmas hakkas seletama, et ei-ei. Nad viivad mind hoopis Pärnusse ja panevad bussi peale. Ma väga ei tahtnud, aga koduigatsus sai võitu ja läksin peale.

See ei olnud kindlasti magamissõit. See poeg (nime ei mäleta) oli kaunis jutukas ning Urmas lasi Riia ja Pärnu vahel kaks pudelit viskit alla. Hakkas seletama, et nii, annab mulle kakskend eurot, aga ma maksku kindlasti tagasi. Rääkis kuidas ta 60k € laenas ja bla-bla. Igatahes kahtlane seltskond. Pärnu lähedale jõudes jäi tüüp järjest enam purju ja hakkas rääkima, et ta teeb jaanitule Tallinnas ning et ma pean ka sinna tulema. Veidike kõhe oli. Seletasin, et ei-ei, mul pole aega, olen ainult kolm päeva Eestis. Lõpuks tõstis Irina häält ja ütles vene keeles, et tema on ema ja saab aru, et minu ema tahab mind näha jne. : p Igatahes Pärnu bussijaamas sain ikkagi maha ja nendega hüvasti jäetud. Kõige veidram autosõit kogu teekonnal. Tagantjärgi mõeldes ei oleks tohtinud selle Pärnu-tripiga leppida..

Sealt hüppasin juba bussi peale ja olingi kodus..