10. päev
kirjandus pole homo ju MANLY olen tubli palun tarbelõbu tüütüdütüdüü> > [Take a look at the hero’s journey](http://www.artofmanliness.com/2013/07/11/heros-journey/), and identify where you are in that journey. Doing so can help you better understand where you are in life, and help you figure out where to go next. You can take it in the context of your entire life, or you can take it in the context of a certain phase of your life. Either way, you can be sure that you’re part of a greater journey, and knowing what comes next can help guide you along. > >
Ma teen ülilühikokkuvõtte, sest too artikkel pole just lühemapoolsem. Üks võrdleva mütoloogiaga tegelev professor Joseph Campbell kirjutas 65 aastat tagasi raamatu, kus üldistas kõigi maade ja rahvaste jutud üheks mudeliks: monomüüdiks. Kiidetakse taevani, et kõik järgnev on tema mõjutatud ja värki. Ma ei oska väga hinnata, kui mõistlik see on. Kas meie kirjanduspededele ka sellise vana teooriaid õpetatakse? Eeenivei, selle voorus (ja puudus vist) on selle üldisus: sinna mahutatakse nii Sõrmuste Isandad, armulood, karjäärid ja värgid – kõik, mille kohta on võimalik lugu pajatada. Skeem (lihtsustatud) on siis järgnev:
[caption id=“attachment_366” align=“aligncenter” width=“449”]
Kangelasretk[/caption]
Ülemine poolkera on tuntud maailm, alumine tundmatu. Noh, ja ma siis kirjeldan enda peal ikka. “Kuidas Heino Nettos käis”
1. Tavaline maailm: Heino istus rõõmsalt kodus, ei olnud mingit kangelastükki plaanis.
2. Seikluse kutse: Heino tahtis juua piima, aga : ( piima ei olnud.
3. Kutsest keeldumine: Heino lootis, et vee joomine aitab, aga ei aidanud.
4. Kohtumine mentoriga: ee .. Heino konsulteeris iseendaga, et homme on ka nagunii piima vaja, seega pääsu pole.
5. Lävepaku ületamine: Heino võttis pidulikult vastu otsuse, et, jah, on aeg minna poodi. (Väga kangekaelne sell muidu, seega käib.)
6. Katsumused, liitlased, vaenlased: Heino vaatas ilma, oli külm. Lisaks oli vaja otsida kapist sokid. Samas lohutas ta end, et poest võib ju nänni ka osta ja üleüldse on jalutada päris mõnus.
7. Valmistumine: Heino pani riided selga, saapad jalga, kontrollis koti üle ja pani igaks juhuks kilekoti kaasa. Vajaminevad asjad kirjutas paberile ja pistis tasku, et poes kiiremini läheks. Viimasel hetkel teavitas ka Taavit, et lahkub hirmsale teekonnale.
8. Loo keskpunkt, surmavõitlus: Heino läks Nettosse. Ta oli soojalt riides, seega ei külmunud +2 kraadi juures ära. Poenimekiri tuli kasuks, paanikat ei tekkinud ja isegi pangakaart oli kaasas, et maksta.
9. Auhind, saavutus: Heinol oli seljakott (ja lisakott) kraami täis, ja rahulolev nägu peas.
10. Teekond tagasi: Heino pidi nüüd raske seljakotiga läbima (10 minutilise) teekonna koju, tagasi sooja ja tuttavasse õhku, mis üllataval kombel polnud tast võõrandunud.
11. Taassünd: Heino, pakkinud asjad lahti, leidis, et tal on jällegi kõik vajalik olemas. Rahulolevasse näkku voolas piima.
12. Leppimine: Heino istus taas oma toas arvuti ees, süda rahul, et külmkapis on piima.
Nii, väga lihtne. Artiklis väidetakse, et see on samaväärne sellega, kui Neo mõistis lõpuks Maatriksit. Jah, päriselt on nii kirjutatud. Ma nii ülivõrdes seda ei kirjeldaks, mingi self-help haibina tundub veidi. Lisaks, iga lugu pole edulugu ja siis alatest 9. punktist peaks olema umbes: läbikukkumine, endisele tasemele laskumine, masendus ja kibestumus. xD Hah! Sellele need roosade prillidega pätid ei mõelnudki. (Võib-olla mõtlesid, ma ei tea.) Nende mööndustega tundub, et võib vist enamus mu elu kirjeldada selliste väiksemate või suuremate ringidena (ja ringide peal ringidena (ja ringide..)). Idee võiks olla rakendada seda mudelit kuskil poole peal, kui tekib pimeduses kobamise tunne. Siiski, kõigis ilmsetes asjades tundub, et olen seal all keskel täpselt. (Okei, või täitsa-peaaegu lõpus.) Muidu tundub isegi vahva viis elu üle mõtlemiseks… ma varastan selle.
Hmm, neetud, kas need katsumused lähevadki ainult raskemaks, homme on ka üsna.. tore teema. : p Seega midagi lõbusat: