9. päev - õhtu
nämm olen tubli organiseeritud elu tropsKõik on kindlasti šokeeritud, et ma EI teinud praksiaruannet. Üldse. Delegeerisin selle Johanile ja huiasin ise niisama: tegin uinaku, sõin tuunikala-röstsaia, kohupiima (sest siin on selle nimi Quark, heh-heh), vahtisin youtube-is jne.
Kell üheksa tähistas selle lõppu: tuli avada (trummipõrin) teine kapiuks! Vähem asju, aga ikkagi. Pealegi see ei toimi üldse nii hästi kui hommikul, kuna õhtul tekib i) pärisväsimus mitte lihtsalt uimasus ja ii) paanika, et kõik jäi tegemata, mida tahtsin päeval teha. Noh, täna olin NATUKE tublim. Anki tähistab sisuliselt saksa keele õppimist, mida tuleb kahetsusväärselt harva ette. Õpin sõnu (Anki on üks programm .. asjade .. õppimiseks), teen Duolingost harjutusi. Märtsis on jälle üks intensiivkursus, enne mida on tasemekontroll vms. Ei tahaks **päris **tard välja paista. Noh ja pärast seda vaatasin kiirelt üle, mis homme teha vaja, tegin venitusliigutusi, hamba- ja näopesuliigutusi ning kirjutasin siia (mõnikord loen).
[gallery type=“square” ids=“358,359”]
Mis siis sellest harjutusest selgus peale selle, et mul on mingid imelikud süsteemid? Väga lihtne on kuskile auku kukkuda, kust välja ronimine pole lihtne. Väike uinak, mõni Youtube-i video ja PÕMM, ongi õhtu käes. Seega ma peaks üritama rohkem asju enne pärastlõunat tehtud saama. Täna see isegi toimis, ma leian. See koristamine oli juba mitu nädalat tagasi vaja mul ära teha. Teisest küljest ma teadsin, et pean ette kandma, muidu pean motivatsiooni puhtast õhust välja manama.
Küsimusi, kommentaare, sõimu? Mis ma peaks enda kapiustele lisama? On see väga imelik? : p
Kurjam, unustasin peaaegu põhiasja ära.