Hüvasti, Mannheim

Vaiksem on. Viimaste päevade sündmused alles hakkavad settima, ehk pole kõik ununenud.

Esmaspäeval, kõik oma asjad kokku pakkinud, pistsin oma 200€ pandiraha taskusse, viskasin kilose külmunud kanaliha prügikasti ning suundusin Mannheimi rongijaama. Kuna ma olin väikese valearvestuse teinud, sain poolteist tundi oodata, jahe hakkas isegi. Kuna kohver oli seekord ikka kõvasti raskem, ei hakanud viimast korda mööda Mannheimi ka jalutama. Istusin, kuulasin muusikat ning tõdesin, et rongijaam näeb välja täpselt samasugune nagu kaks kuud tagasi.

ICE-ga läks sõit kiiresti, pisut rohkem kui poole tunniga olin juba Stuttgartis, vastas minu welcoming buddy Sandra, punases mantlis nagu lubatud. Võtit polnud ta kätte saanud, kuna reedel elas keegi veel mu toas ja _Hausmeister_i vastuvõtuaeg on täpselt 13.30-14.30 (mina jõudsin kell kaksteist). Sellised imelikud ajad on väga tüüpilised, tuleb välja, ning tavaliselt erinevatel päevadel veel erinevad ning pooltel kordadel on uksel silt, et täna on üldse kinni. No viimane on ainult väike liialdus. Lisaks veel kummaline saksakeelne jutt, et ma saan võtme kätte ja võin magada (mul tekkis juba paanika), aga sisse kolida ei saa, ning kunagi (pole siiamaani tulnud) tuleb maaler.. Sellest ei saanud ka Sandra aru.. Pärast läksime kohvikusse, vahepeal ühe ta keskonnatehnoloogist kursakaaslase Barbara kaasa võttes, ning varsti me vaidlesimegi, kes maailma hädades süüdi on, mis sakslased tegema peaks jne. (Esimese maailma süümekad, et söök on liiga odav näiteks.) Kuna üks oli idealist, teine aga veidi küünilisem, ei pidanud seekord mina üksinda paha olema.

Õhtul taaskord oma uues kodus kohtusin enda esimese korterikaaslasega (kokku on meid neli): Daniel Rumeeniast. Ta on siin poolteist aastat elanud, lõpetab aasta pärast ehitusinseneri vms baka. Selgus, et üks teine mu toakaaslane on jaapanlane, minu kursakaaslane, ning kolmas polnud veel saabunud. Üritasin küsida, et mis värk on, kuidas korterielu organiseeritud on jne. Vastuseks sain, et siin pole reegleid..  Seintel on ürgsed postrid ja pildid ning kappides asjad, millest keegi enam midagi tea. Viskasime koos viis aastat tagasi aegunud kraami minema.

Igatahes, otsustasin mitte totaalselt Sheldon-režiimile minna ning suundusin magama (kusjuures ilma linadeta, kuna ma polnud kindel, mis värk selle maalriga on). Ja pealegi, hommikul saab alati edasi muretseda.