2.

Jaanuari (ja sessi) lõpp: eksamid tehtud, võttis hoogu bakatöö. Juhendaja oli minemas paariks kuuks Poola külalislektoriks ja kuna mu kaasjuhendaja töötab sealsamas, oli ka mul võimalus kaheks nädalaks sinna minna. Aga otse loomulikult paar päeva pärast lennupiletite broneerimist sain kirja, et olen kutsutud vestlusele seoses DAADi stipendiga, mis muidugi toimus täpselt keset planeeritud Poola-sõitu. Soovile seda hiljem või üle Skype-i teha sain eitava vastuse. Ma oleks võib-olla isegi loobunud, aga kuna selle käigus mainiti, et mul on “good chance”, lükkasin Poola-mineku nädala võrra edasi.

20-minutiline vestlus pidi toimuma Üliõpilaskohvikus. Kutsest järeldasin, et ma pean olema valmis 15 minutit nendega Saksamaast ja sakslastest rääkima. Lisaks arvasin, et see on üsna informaalne, aga reaalsus oli midagi muud. Kuskil seminariruumis pika laua ühes otsas olin mina ning üheksa tähtsat tegelast teisel pool. Triinuga ostetud pintsakusse kõik lootused pannes rääkisin ülijuhtidest. Lisaks pidin vastama küsimustele, et mida mul oma tööks vaja on (.. paberit ja pastakat?) ning miks mulle Tartu ei sobi. Vot see oli see pingeline osa, mis võttis üle 15 minuti. Lõpetuseks, muiged näol, tuli ka, et no mida huvitavat sa siis Saksamaa kohta lugesid. Tagantjärele vaadates on natuke naljakas, aga selle paar minutit kasutasin keskaegsest ajaloost lähtuvalt sakslaste rahvusliku identideedi kohta järelduste tegemiseks. Ehk siis rääkisin kaaluka tooniga asjadest, millest ma midagi ei tea, nagu tavaliselt..

Ütleme nii, et ma hindasin oma šansse enne vestlust kõrgemateks. Seega oli jaatav vastus kuu aega hiljem õige pisut üllatav ning võttis ikka käed hetkeks värisema. Enne seda oli mul kaks üsna võrdse tõenäosusega, absoluutselt erinevat tulevikuvisiooni järgnevateks aastateks. Üks kiri hävitas ühe neist hetkega. Või siiski mitte, alati on võimalus jääda bürokraatiaga jänni..