Esimene meenutus

August läheneb.

Mannheimi, kus õpin kaks kuud saksa keelt, on piletid ostetud. Ühikakohad nii seal kui Stuttgartis on olemas. Hea kindlustunne vahelduseks: järgmised kaks aastat saavad jällegi üsna kaitstud olema.

Aasta aega tagasi polnud mul muidugi aimugi, mis pärast lõpetamist saab. Tartu oli variant (eriti pärast awesome juhendaja, arvuti, kabineti ja palga saamist), Inglismaa, Kanada. Saksamaa jäi silma, kuna seal pole õppemaksu, haridussüsteem sama, mis siin, ning muidugi võimalus taotleda stipendiumit elamiskulude katteks. Kuigi, jah, DAAD (tüübid, kes stippi jagavad) eelistab saksa kultuuri ja keelega seotud õpinguid ning saksa keele oskajad on eelistatud. Mina end sellest häirida ei lasknud.

Suvi otsa munasin niisama, septembri keskel hakkasin alles keeletestide peale mõtlema. Sellega läks suht napilt: TOEFLI sertifikaat jõudis postkasti päev enne DAADi avalduse esitamise tähtaega novembri keskel (viis nädalat pärast testi tegemist). St mul oli kogu avaldus muu pahnaga ümbrikus, testi tulemused internetist prinditud, kui enne postkontorisse minemist veel viimast korda postkasti kontrollisin. Noh ja Treffneri tunnistuse tõlke (mille ma ise tegin ja direktorile allkirjastamiseks saatsin) sain ma päev varem kätte. Tagantjärele mõeldes oleks terve hunniku stressi saanud ära hoida, kui ma oleks kõike kuu aega varem teinud. Aga mis seal ikka, tuleb välja, et nädal pärast silmaoperatsiooni saab väga edukalt TOEFLi testi teha, poolteist nädalat nullist õppimist on täiesti piisav aeg saksa keele testi A2 peale tegemiseks ning kõik dokumendid saabuvad täpselt õigeks ajaks. Vastasel korral ma muidugi seda kirjatükki siin praegu ei meisterdaks..

See oli muidugi ainult algus. Tuli veel vestlus, ülikooli valimine, sinna avalduse tegemine, avaldus ühikakoha saamiseks ja diplomite saatmine ja tervisetõend.. Paar korda kangestus isegi rusikas Eesti Posti peale. Aga sellest ehk järgmisel esmaspäeval.